Täna saabusime tagasi kunade juurest San Blas saartelt. Kunad on väike rahvusgrupp, kes elavad peamiselt Panama Kariibi mere rannikul San Blas saartel. Legend räägib, et sinna kolisid nad paarsada aastat tagasi Kolumbiast. Ühe versiooni kohaselt põgeneti mingi teise mürginooltega hõimu eest. Teise variandi kohaselt lasti jalga hoopis Hispaania konkistadooride eest, kes üritasid neile tsivilisatsiooni tuua. Igatahes San Blas saartel on nüüd kunade peamine elukoht, kuigi neid elab ka mujal Panamas.
Ise räägivad kunad Panamast, kui hoopis teisest riigist ja on väga uhked oma rahvuse üle. Kunad on tegijad selles mõttes, et 1925.a ülestõusu tulemusel võideti Panama valitsuselt välja tugev autonoomia. Näiteks ei luba kunad oma vetesse Panama piirivalvureid (mis küll tähendab, et sealsetel asustamata saartel peatuvad vahel Kolumbia narkovedajad). Samuti tunnustab Panama keskvalitsus kunade indiaanipealike otsuseid. Üldse on nad väidetavalt üks edukamaid rahvuseid Ameerika põliselanike seas, kellel on reaalselt lootust oma kultuuri ja keelt veel säilitada. Selle nimel teevad nad ka aktiivselt tööd. Näiteks paar aastat tagasi võtsid kuna pealikud vastu otsuse, et mitte-kunad ei või nende saartel maad omada. Üksikud seal elavad välismaalased pagendati. Pätid lapsed, kes on mandril halvad kombed (näiteks varastamise) selgeks saanud, saadetakse saartelt minema. Kuritegevust saartel pole, v.a. hiljuti tappis üks turist teise kunade sadamas peatunud jahi peal ära. seda jahti näidati meile kui vaatamisväärsust. Turism on neile oluline rahaallikas, kuid seda piiratakse samuti. Kokkuvõttes on kultuuri kaitsmine neil läinud vist päris hästi. Nagu ennemuiste, tähistab terve küla suure peo ja alkoholijoomisega seda, kui kuna tüdrukul algab esimest korda menstruatsioon. Telekaid saartel pole, elektrit saime õhtul paariks tunniks. Mobiililevi on küll viimastel aastatel saabunud. Muidugi vana kapten ikka kurtis meile, et noortes pole enam seda sädet, mis vanasti. Magavad hommikul kümneni võrkkiiges jne. Kuid suhtelises plaanis on see vist siiski päris hea olukord. Ja teiseks ma ei saanud aru, et ka enamik vanemaid inimesi oleks seal saartel suurt muud teinud kui võrkkiiges lebanud ja juttu puhunud. Ja õhtul poe ees õlut joonud. Naised siiski tikkisid molasid (kohalik käsitööartikkel) ka.
Saared on sellised, mis ajavad eestlase veebruarikuus kadedaks. Ehk siis palmid, helesinine meri, teokarbid ja kookospalmid. Enamik saari on väga väiksed, nii et isegi joogivee peavad kunad mandrilt tooma. Algul nad elasidki mandril, kuid kolisid moskiitode tõttu ümber saartele, kus on neid vähem. Kunadel käib kommuunielu ehk siis asustatud on teatud saared ja väga tihedalt. Igal saarel on haldusüksus kommuun, kes teeb omad reeglid elu-olu ja asjaajamise kohta. Kõike juhib pealik, kes on ühtlasi ka natuke usuline juht. Majad või siis hütid ulatuvad kunadel praktiliselt mereni. Hulk saari on ka tühjad, kus kasvavad vaid kooskospalmid. Kookospähklite saak on aastas 30 miljonit tükki ja see on lisaks kalastamisele peamine kunade sissetulekuallikas. Kolumbiast seilavad nende kokkuostmiseks kohale kookoselaevad, kes annavad kunadele kookospähklite vastu tikke, petrooleumi ja seepi, väikse üldistusena. Sisuliselt on kunadel kookospähklikartell, sest pealikud määravad igal aastal, mis hinnaga kookoseid müüa tohib. sel aastal on ühe pähkli müügihind 20 USD senti.
Meie roll kunade külastamisel seisnes olulises osas palmisaartel peesitamises, ujumises ja teokarpide imetlemises. Kogu aeg kibelesime kuna naisi nende imelistes rahvariietes pildistama, kuid see on neile ka oluline sissetulekuallikas ja selle eest tuleb maksta (mida me tegime) või siis hea õnne korral peale suveniiri ostmist nad ka lubavad pilti teha. Palmisaartele viis meid mootorpaadiga kuna paadimees ning see ei läinud kordagi ilma närveldamiseta, sest merereis oli meiesuguste maarottide jaoks alati jube. Kui esimese päeva lainete tasemega ära harjusime, siis teisel päeval olid lained täitsa õudussuured ja seda kinnitasid ka kaks sõltumatut kuna allikat. Me ei jõudnudki omavahel kokkuleppele, et kumb on jubedam, kas sõita ahv-mikrobussijuhtidega või merel nende suurte lainetega. Õnneks paadimees oli normaalne ja kui ta oleks taksojuht, siis tal oleks isegi turvavöö peal olnud.
Peatusime palmiokstest tehtud hotellis Kuna Niskua, kust tuul puhus läbi (see oli hea, sest niigi oli väga kuum). Samuti oli öösel kuulda naabermajast norskamist. Õhtul pimedas vaatasime eelnevalt täis laetud akuga läpakast filme, kuna elektrit ei olnud. Oscarid läksid ilmselgelt valesse kohta. Meie hotell oli luks, kuna tal oli olemas kanalisatsioon (kuigi seda eelkõige teoorias). Üldiselt oleks parem käia meie sõnade, mitte meie tegude järgi, sest oleme küll meistrid sõna võtma papagoide kaitseks, kuid siis sööme vabariigi aastapäeval veiseliha, sõidame lennukiga saartele, järgmisel päeval sööme õhtusöögiks ohustatud lobsterit ja kõige tipuks situme merre. Sest jah paraku see on see viis, kuidas kunad seda asja ajavad. Selles mõttes on ehk hea, et ujumiseks on eraldi asustamata saared. Veel tõdesime, et prügivaba loodus ei ole ka sugugi universaalne iluideaal, kuivõrd kunade asustatud saartel oli olukord selle teemaga päris nukker.
Täna lendasime 20 inimest mahutava lennukiga tagasi Panama Citysse. Kunad ei tunnusta vist ka Panama lennukorraldajaid, kuna piloot pidi mitu korda närviliselt kellale koputama, kui kunad ikka alles üritasid reisijaid rivvi seada, et neid nimekirja alusel lennukisse saata.
